Koguvast

1922. aastal sündis Koguvas tuntud eesti kirjanik Juhan Smuul, kelle looming on tihedalt seotud kodukülaga. Nagu mujalgi Muhus, säilis siin vana ainelise kultuuri kõrval kaua elavana ka suuline rahvatraditsioon: laulud, jutud, kombed, uskumused. “Muhu külavahelaul, küla värsiseppade suuline looming ja meremeeste uskumatult sentimentaalsed ja värvikad laulud” said J. Smuuli loomingu alglätteks, tunnistab ta oma “Autobiograafias”. Alustanud luuletajana, sai J. Smuul tuntuks ka prosaistina, näitekirjanikuna ning publitsistina. Mitmed tema luuletused on eelkõige murdelised “Muhu monoloogid” kuuluvad vaieldamatult eesti kirjandusklassikasse. Mihkli ja Ärni monoloogide aluseks on seejuures olnud samanimeliste Koguva-meeste pajatused. Koguva- ja Muhu-ainelisi kirjeldusi ning mõtisklusi leidub nii J. Smuuli luules kui ka proosaloomingus. Kodusaart meenutab kirjanik ka oma Antartika reisikirjelduses “Jäine raamat”. J. Smuul suri 1973. aastal Tallinnas, kus ta oli elanud ja töötanud sõjajärgseil aastail.
J.Smuuli sünnitalus Toomal, mis on Muhu Muuseumi keskuseks, saab hea ülevaate Muhu taluarhitektuurist. Tooma on üks kolmest vanemast Koguva vabatalupoegade ehk “postimeeste” taludest, mis on asutatud hiljemalt 17. sajandi keskpaiku. Taluhooned ümbritsevad siin Muhule iseloomulikku avarat taluõue. Väravast sisenedes avaneb vaade elumajale. Tooma elumaja on tüüpiline rehielamu, mis koosneb rehetoast ja rehealusest ning kambritest. Rehetuba oli eelkõige elutuba, suve lõpul aga kuivatati siin vili, rehealuses vili peksti ja talvel kasutati seda loomalaudana. 1950. aastatel ümberehitatud rehetoas paikneb praegu ajaloolis-kirjanduslik ekspositsioon. 1920. aastate laadse talumööbliga on sisustatud tagakamber ja peremehele ning perenaisele kuulunud ahjutagune kamber. Otsakambrit näidatakse kui J.Smuuli suvist töötuba.
Väravast vasakule jäävad aidad, millest väravapoolsem on talu vanim hoone-selle puitosa on ehitatud 19. sajandi algul. Vana viljaaidaga külgnevad ruumid piima, kala ja tööriistade hoidmiseks ning suviseks magamiseks mõeldud pisike aidaruum. Elamupoolse, uue aida magamisait kannab ukse kohal aastaarvu 1880. Aidaruume on suveajal kasutatud ka söömiseks ning praegu näeme kivist magamisaidas talu söögilauda, mis talvel asus rehetoas. Kivist magamisaidaga külgneb teine, puust magamisait, sellele järgnevad kelder ja uus viljaait. Aitade taha jääb paekivist kelder, elumaja taha põhuküün. Väravast paremal on paekivist suveköök- suvine toiduvalmistamise, pesupesemise ning õllepruulimise paik- ning selle taga suvelaut, kus asus ka nn.lambasaun. Väljaspool õueringi asub värava ees talu sepapada.
Välja talus asuvas muuseumihoones saab tutvuda Muhu tekstiili arenguga ajavahemikul 1850-1940. Muhu oli üks väheseid Eesti kihelkondi, kus rahvarõiva kandmise komme oli täies elujõus veel 1930. aastatel. Näitusesaalis võib jälgida Muhu rahvarõivaste juures saja aasta vältel toimunud muutusi. 1870. aastal oli põikitriibulise alaosaga must kurrutatud seelik ainuvalitsev. 19. sajandi lõpukümnenditel asendus see oranzi pikitriibulise seelikuga. 1920. aastail muutus seelik kollaseks ning varasem geomeetriline ornament asendus lilleornamendiga. Lähedased olid muutused ka muhu tekkide värvides ja tikandis.
Muhu museum on omalaadne selle poolest, et hooned asuvad oma algses asukohas ning muuseumiks on elav küla. Seetõttu on mõistetav, et Koguva arhitektuur pole pääsenud uuendustest, mis on märgatav just ümberehitatud elamute osas. Kõigele vaatamata on küla siiski säilitanud oma terviklikkuse ja arhailisuse ning meel;itab igal aastal kohale hulgaliselt külastajaid.