Muhust

Muhu saare kujunemine algas umbes 8000 aastat tagasi, kui tolleaegse Antsülusjärve veest vabanes lõplikult saare kõrgeim osa – Sepa mägi Päelda küla lähedal. Pärast Litoriinamere viimast transgressiooni (u. 5800–6000 aastat tagasi) asus Muhumaa kohal üks suurem ja mitu väiksemat saart. Limneamere staadiumil (algas u. 4200 aastat tagasi) meri üldiselt taandus ning väiksemate saarekeste ühinemisel moodustus Muhu saar. Maakoore neotektoonilse kerkimise ja vähemas osas mere taganemise tulemusena kerkib Muhumaa praegugi merest umbes
2–3 mm aastas. Saare pinnamood on tasane, kõrgeim tipp – Sepa mägi ulatub vaid
25,1 m üle merepinna. Aluspõhja moodustavad siluri ajastul (410–440 miljonit aastat tagasi) tekkinud kivimid, mis kuuluvad Jaani ja Jaagarahu lademetesse. Jaani lademe paljandid on hõlpsasti jälgitavad saare kirderanniku pankadel. Jaani lademel lasub dolomiitidest koosnev Jaagarahu lade, millele eriti iseloomulik biohermne dolomiit kujutab endast kunagises soojas siluri meres tekkinud korallrifilaadsete moodustiste kivistunud jäänuseid. See kõva, selge kihilisuseta, skeletimaterjali väljalahustumise tõttu urbne, konarliku pinnaga kivim on pidanud hästi vastu nii ilmastiku mõjudele, mandrijää kulutusele kui ka mere murrutusele. Vaatamisväärsusteks on massiivsete aluspõhjakõvikutena paljanduvad biohermid Rannaniidi (1) pangastikul ning Tupenurme (2) ja Üügu (3) pangal. Suurim, tuntuim ja ilusaim on saare põhjarannikul asuv ligi 300 meetri pikkune Üügu pank. Kohati kuni 6 meetri kõrguse pangajärsaku keskjoonel asub ridamisi murrutuskulpaid, mis on tekkinud Limneamere lainetuse purustava tegevuse tulemusena umbes 2500-3000 aastat tagasi.
Saare kliimat iseloomustavad pikk soe sügis, pehme talv, hiline jahe kevad, sisemaaga võrreldes tunduvalt tugevamad tuuled, päikesepaiste rohkus ja sademete vähene hulk. Siin valitseb ühtlasem temperatuur, mõnevõrra pikem on ka vegetatsiooniperiood ja Eesti keskmisest tunduvalt pikem öökülmadeta ning püsiva lumekatteta periood. Muhu taimedel on suur samasus Saaremaa idaosaga – mõlemal pool on tooniandvaks õhukese huumusekihiga paepealsetel laiuvad kadakased loopealsed, mis Muhus hõlmavad ligikaudu ühe viiendiku saare pindalast. Metsa vaene on olnud saar läbi aegade, märkimisväärseim on 19. sajandil istutatud männik Piiri küla ümbruses. Viimastel aastakümnetel on metsa osatähtsus siiski oluliselt tõusnud. Heina-, karjamaa ja metsa aset täitnud puisniidud on levinud peamiselt saare kesk- ja lõunaosas. Rannaniite leidub laialdasemalt Muhu lõuna- ja edelaosas, samuti lõunaranniku madalatel laidudel. Ei puudu ka väiksemad sood, Lõetsa küla ümbruses esineb raba. Muhus võib eristada ligikaudu 600-700 õis- ja kõrgemat eostaime. Liigirikkamad alad on kahtlemata puisniidud ja loopealsed. Muhu ja teiste läänesaarte fauna on vaesem Eesti mandriosa omast. Nii puudub saartel imatajatest mutt, naarits, mäger, ilves ja karu, hundi ja mõne teise liigi on hävitanud inimene. Orav, kährik ja põder ja eriti arvukalt metssiga on siin hakanud levima alles viimastel aastakümnetel. Väljaspoolt on saarele asustatud ka halljänes, metskits ja hirv. Siinne linnustik on rikas eriti mere- ja rannalindude poolest. Hulgaliselt pesitseb linde Väikese väina ääres ja lõunaranniku laidudel. Kohapeal pesitsevate lindude kõrval võib kevadel ja sügisel täheldada ulatuslikku põhjapool pesitsevate lindude (luiged, lagled, haned jt.) läbirännet.
Esimesed asukad ilmusid Muhusse nooremal kiviajal, umbes 2500 a. e.Kr. Selle aja asustusest saarel annavad tunnistust suhteliselt arvukad juhuleiud ning on teateid kahest kiviaegsest hauast. Sealjuures on muistsetele nn.
kammkeraamikahõimude küttidele-kalastajatele omaste leidude kõrval olulisel määral saadud venekirveste kultuuri karjakasvatajatele kuulunud kivist talbu ja kirveid. Pronksiaja nappide leidude hulgas on üks vanemaid Eestist leitud metallesemeid – ligikaudu 14.-15. sajandiga e.Kr dateeriv pronksist odaots, mis pärineb kusagilt Uurali lähistelt. Muinasasulakoht Kansi külas võib olla rajatud juba pronksi- ja rauaaja piirimail. Varasesse rauaaega kuuluvad skandinaaviapärased ümmargused kivikirstkalmed Koguva, Tupenurme, Raegma ja Mäla küla juures. Arheoloogiliseks vaatamisväärsuseks on neist Mäla kalme (4), kus kivikirstkalmele liituvad hilisemad, meie ajaarvamisele iseloomulikumad kandilised tarandkalmed. Mäla kalme ümbruses paikneb ka selleaegseid muistsete põldude jäänuseid. Tõenäoliselt varase rauaaja lõpu maalinnaks võib pidada Päelda väikest ja madalat ringvall-linnust (5). Pärast 2. sajandit muinasleiud Muhus keskmise rauaajani puuduvad. Noorem rauaaeg (10. sajand – 1227.a.) oli Saare- ja Muhumaa muinasaja majandusliku ja kultuurilise arengu kõrgperiood. Muististe rohkuse järgi oli Saaremaa koos Muhuga sel ajal üks Eesti kõige tihedamini asustatud piirkondi. Muinasaja lõpuks oli välja kujunenud saarega piirnev Muhu kihelkond, mille keskuseks oli tugev maalinn. Muhu maalinna (6) varemed, mis asuvad Linnuse küla põllul, on lageda ümbruse tõttu nähtavad suurele maanteele. Põhiplaanilt on maalinn peaaegu ümmargune, väline läbimõõt 100-110 meetrit. Väintammi ehitamisel 1894-96. a. veeti tammi täiteks ära suur osa linnuse vallist, mistõttu oma algse kõrguse on vall säilitanud vahest ainult loodeküljel (u. 8 meetrit), mujal on vallide kõrgus 5-6 meetrit. Nii Muhu kui ka teised muinasaja lõpul eksisteerinud Saaremaa maalinnad on rajatud teise aastatuhande algul. Taoliste võimsate maalinnade ehitamise tingis vajadus kaitsta end kallaletungide eest, mida põhjustasid eriti viikingiaja lõpul (11. sajand) sagenenud vastastikused röövretked Läänemere piirkonnas. Kui suures osas Mandri-Eestis olid linnuste rajamiseks tavaliselt kasutada mitmesugused looduslikud mäekünkad ja –seljakud, siis Muhu ja Saaremaa linnused on ehitatud sageli päris tasasele maale. Muhu maalinnaga on seotud eestlaste muistse vabadusvõitluse lõppvaatus. 1227. a. 3. veebruaril alistus Muhu maalinn pärast kuuepäevast piiramist 20 000-mehelisele ristirüütlite väele. See oli viimane kompromissitu vastupanu võõrvallutajatele eestlaste muistses vabadusvõitluses. Muhulaste kaotuse järel alistus kogu Saaremaa – oli langenud viimane, kõige tugevam maakond Eestis.
Saarlaste lüüasaamise järel jäi Muhu koos Ida-Saaremaaga 16. sajandi keskpaigani Mõõgavendade (hiljem Liivi) ordu valdusse. Sellest ajast on pärit Muhu vanim arhitektuurimälestis – gooti stiilis kirik (7), mis valmis tõenäoliselt 13. sajandi lõpul. Kirik on ühelööviline ja kolmevõlviline, pikihoonele liitub kooriruum, sellele omakorda haruldane koorilõpmik. Kirikut on raskelt kahjustanud selle põlemine 1941. aasta suvel ning sellele järgnenud katustamata period. Erakordselt tähelepanuväärseteks kunstimälestisteks on siin põhiliselt vaid kooriruumis säilinud, arvatavasti 13. sajandi lõpust pärinevad seinamaalide fragmendid ning nii kirikus kui kirkaias leiduvad paganliku sümboolikaga trapetsikujulised hauaplaadid.
1559.a. müüdi Saaremaa piiskopialad ning 1564.a. ka ordualad, sealhulgas Muhu saar, Taanile.Taani võim kindlustus siin siiski alles 16. sajandi viimase veerandi alguseks, pärast kümmekond aastat kestnud vaenutegevust rootslastega. 1645.a. sõlmitud Brömsebro rahuga läksid Muhu ja Saaremaa Rootsile, laastava Põhjasõja käigus aga Vene võimu alla, kuuludes Liivimaa kubermangu koosseisu. Selleaegse arhitektuurimälestisena säilitatakse Kuivastu kõrtsi hoonet (8), mis on ehitatud 1830. aastatel Kuressaare linnaarhitekti K. Lorenzoni projekti järgi. 19. sajandi viimasest veerandist pärineb kaitsealune Pädaste mõisa eklektilises stiilis hoonete kompleks (9), millele väärtuse annab just Saaremaa oludes haruldane säilinud kõrvalhoonete rohkus. 1846.a. Muhus ja Saaremaal levima hakanud õigeusku minekut meenutavad kirikud Hellamaal (10) ja Rinsis (11). Esimene neist on valminud 1866.a. ja teine 1873.a. Usuline liikumine, mille tõukejõuks oli rahva soov parandada oma majanduslikku ja õigeusklikku seisukorda ning saada maad pärisomandiks, oli eriti intensiivne Muhus, kus aastail 1846-1848 siirdus õigeusku umbes 70% elanikkonnast.
Esimese maailmasõja käigus okupeeriti Saaremaa ja Muhu 1917. aasta oktoobris Saksa vägede poolt. 1918.a. novembris anti võim üle Eesti Ajutisele Valitsusele. Eesti Vabariigi aastail jäi muhulaste peamiseks elatusalaks endiselt põllumajandus, mille kõrval oli oma osa ka kalandusel. Saare asustus oli iseseisvusaja algaastail võrdlemisi tihe, 1922.a. ligi 30 inimest ruutkilomeetri kohta, kokku elas saarel 5893 inimest. Teise maailmasõja lahingud tabasid Muhumaad nii 1941. kui ka 1944.a. sügisel. Muhus langenud sõjameestele on Väinatammi lähedusse püstitatud monument “Leinav ema” (autor K. Reitel) (12). Sõja ajal ja sellele järgnenud aastakümneil vähenes pidevalt saare elanike arv, langedes 1989. aastaks 2089-ni. Alles 1990. aastate algul võib märgata rahvaarvu vähest tõusu. 1976. aastaks olid Muhu kolhoosid ühinenud üheks põllumajanduslikuks suurmajandiks, mis lõpetas tegevuse 1993. a. Talude taasrajamine sai alguse 1980. aastate lõpul. Muhus tegutseb ka ligi poolsada kutselist kalurit.
Muhu saare tähelepanuväärseimaks vaatamisväärsuseks on veel Koguva küla (13) ja saare ainuke töötav tuulik Linnuse küla Eemu talu juures (14).
Mitmed muhulased on jätnud olulise jälje Eesti kultuurilukku, nagu Muhu köster-koolmeister ja rahvaraamatute autor C. W. Freundlich (1803-1872) ning Muhu pastoraadis sündinud hilisem Tartu ülikooli rektor, meditsiinidoktor H. A. A. Schmitd (1831-1894). Kuivastu körtsis on sündinud tuntud luuletaja ja Helsingi ülikooli eesti keele lektor V. Grünthal-Ridala (1885-1942). Koguvast on pärit kirjanik J. Smuul (1922-1971).